Õllemeister Lauri rännakutest inspireeritud eriõlled

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

INDIA
PALE
ALE

Maitsest:
Tugeva ja mõrkja humala ja sügava merevaigutooniga hele ale-tüüpi õlu

Kasutatud humalad:
Chinook, Amarillo, Cascade, Citra

Serveerimine:
temperatuuril
7–10 °C

IPA SÜNNILUGU

Mis on ühist Briti õllel, laevadel ja Indial? 18. sajandil oli Indias viibivatele Briti sõduritele ette nähtud ka õlu. India kliima oli liiga soe, et seda kohapeal toota, Inglismaal toodetud õlu kippus aga merereisi ajal pahaks minema. Et õlu pika reisi Indiasse üle elaks, tehti see kangem ja lisati kõvasti rohkem humalat. Nii sündiski kuulus IPA ehk India Pale Ale.

A. Le Coqi IPA on tugeva mõrkja humalaga ale-tüüpi õlu, mis pruulitud Chinooki, Amarillo, Cascade’i ning Citra humalatega. Meresõidu Indiasse peaks see kindlasti üle elama!

Kolme tähe maagia osakeste kiirendis

Brittidele meeldivad kolmetähelised sõnad: IPA, 007, MI6, GBP. Mina õllemeistrina salateenistusest ega valuuta keerdkäikudest ei hooli, küll aga hoolin heast IPAst. Millegi mõistmiseks tuleb minna juurte juurde. IPA juured on Suurbritannias ja sinna ma oma sammud seadsingi.

Briti impeeriumi hiilgeaegadel pidid Inglise väeteenistujad Indias oma koduriigist teele pandud pakke pool aastat ootama. Õnneks võtab reis Tallinnast Londonisse aga ainult mõne tunni ning juba rullubki minu ees lahti kunagise impeeriumi pealinn oma armsate tammiste nurgapubide plejaadi, sombuse ilma ja õllemeistrite tarkustest punnis teadmistesalvedega.

Meeldejäävaim, mida ma Londonis tuuritades tunnetan, ongi pubide maagilise jõu ja linna hüpermodernse energia kontrast. Linn töötab põhimõtteliselt nagu osakeste kiirendi. Pahaaimamatu külastaja astub rahvarohkele tänavale. Paar sekundit hiljem on maailm saavutanud uue kiiruse ja tekkinud senitundmatu uus sünergia. Pubid kontrastina kannavad endas peaaegu käegakatsutavat traditsioonide substantsi, mis on kui selle energia kütteks ja üheks realiseerumise vormiks.

Külastan Londoni vanimat pubi Prospect of Whitby’t. See õdus koht on end mugavalt Thamesi äärde sisse seadnud ja naudib sealset jõevaadet juba aastast 1520. Sellise aukartustäratava ajalooga on ta Inglismaa vanim jõeäärne pubi. Ning mis oleks õlleajaloolase Martyn Cornelliga kohtumiseks parem paik kui see, kus ajalugu meid sõna otseses mõttes ümbritseb. Veedame mõnusalt aega õlut nautides ja selle ajaloost vesteldes.

Pubid on Inglismaa au ja uhkus. Seega pole ime, et neid leidub ainuüksi Londonis üle 7000. Möödanik on viktoriaanliku ajastu võltshäbelikkus, kui aknaklaasid olid hägustatud, et pralletamist varjata. Nüüd seisab õllekultuur uhkelt teiste brittide poolt palavalt armastatud nooblite ajaviidete kõrval ja pubi külastamine pärast tööd on igapäevane rutiin.

Ühesõnaga – pubis on ennastunustavalt mõnus istuda. Jutt liigub vähehaaval teemale, mis mind Inglismaale tõi. Inglise õlu tänapäeval, ka IPA, on meie mõistes suhteliselt madala alkoholisisaldusega. Kuid olid ajad, mil Briti impeerium oli oma kombitsad sirutanud Indiasse, kus oli õllega hoopis keerulisem teema. Liiga sooja kliima tõttu ei suudetud 18. sajandil Indias veel õlut valmistada. Ja selleks, et briti alamad Indias end veidi kodusemalt tunneksid, valmistatigi ale-tüüpi õlu, mis oli tavapärasest veidi kangem ning rohkema humalaga, et see pika merereisi Suurbritanniast Indiasse üle suudaks elada. See on ka põhjus, miks õlle nimeks sai India Pale Ale ehk IPA. Ookeane ületav õlu oli sündinud, et jääda.

Muuseas, brittide merekaubanduse omaaegset sümbolit saab näha ka tänapäeval. Cutty Sark’i nimeline alus on end dokkinud Londonis, Greenwichi linnajaos, ja tema pardale on võimalik uudistama minna igaühel, kel parasjagu 18 naela taskus juhtub olema.

Ajaloolisi märke õlletootmisest on linnas mitu. Üks lahedamaid on 1666. aastal asutatud Truman’s Brewery, mis asub Brick Lane’i piirkonnas. See pruulikoda tegutses vapralt suisa 1989. aastani. Nüüd paikneb seal aga tõeline kultuurikeskus, mis ühendab kontoripinnad, erinevad üritused, söögikohad, turud, galeriid ja palju muud.
Loomulikult on Londonis veel ohtralt kirevat. Läbi jookseb sellest aga ka koloniaalmineviku vihjeid. Lisaks IPAle on heaks näiteks brittide suur armastus India toidu vastu. London on justkui suur multikultuurne katel ja igaüks leiab seal endale armsa nurgakese.

Pubide ja Londoni kirevuse lummast lahtirabelenult tagasi kodumaale sõites ma erinevalt Briti koloniaalarmeest frustratsiooni ei tundnud. Sest teadsin, et varsti võin juua meie päris oma A. Le Coqi IPAt millal iganes mulle meeldib.

ALE BREW WITH CHERRY JUICE

Maitsest:
Mahlakalt kirsine kerge mandliaroomiga ale-tüüpi õlu

Kasutatud humal:
Hallertau Magnum

Serveerimine:
temperatuuril
7–10 °C

KRIEKI SÜNNILUGU

Sajanditepikkused Belgia õlletraditsioonid on kõigile teada. Tänase päevani pruulivad seal õlut nii mungakloostrid kui ka ilmalikud õllemeistrid.

Belgias on alati armastatud puuviljaõllesid. Nende hulgast üks on aga sõna otseses mõttes kirss tordil – kuulus Belgia kirsiõlu Kriek.

A. Le Coqi Kriek on pruulitud ehedate Belgia traditsioonide järgi. See on ale-tüüpi õlu, millele on lisatud ehtsat kirsimahla, mitte mingeid maitse- ega lõhnaaineid. Krieki pruulimisel oleme kasutanud Hallertau Magnumi humalaid ning õlu on mahlakalt kirsine ja kergelt mandlise aroomiga. Tõeline kirss Eesti õllekultuuri tordil!

Belgia – kirss õllekultuuri tordil

Brüsselile mõeldes tuleb tõenäoliselt esimesena silme ette pilt peenelt ülikonnastatud euroametnike armeest, kes siblivad üheülbaliste kõrghoonete vahel. Sellele visuaalile järgnevad Belgia vahvlid ja Belgia šokolaad. Ja Belgia õlu. Ah, mis ma ikka keerutan! Loomulikult troonib seda märksõnade edetabelit tegelikult just nimelt Belgia õlu.

Kuid enamikul inimestel seostub see riik just eelnevalt kirjeldatud kolmainsusega. Stereotüübid on kerged tekkima ja visad kaduma. Proovin oma reisimuljetega avada natuke uut tahku Belgiast – seda suurepärase õlleriigina.

Öeldakse, et õlu on Belgiale sama mis vein Prantsusmaale. Veel aastal 1900 tarbiti Belgias aastas 200 liitrit õlut elaniku kohta, mis nüüdseks on taandunud “tagasihoidliku” 84 liitrini. Võib liialdamata öelda, et belglased hingavad ja elavad õlut ning seda juba keskajast peale.

Brüsselis ringi liikudes tekib kodune tunne. Vanalinn on minu jaoks stiililt harmoonia prantsus- ja saksapärasest, ületades ükskõik kelle tagasihoidlikke ootusi. Selle keskel laiutab uhke Grand Place ehk Grote Markt, nagu seda hollandi keelt kõnelevad belglased nimetavad. Plats on ääristatud rohket silmailu pakkuvate hoonetega ja muidugi seisab seal alates 1420. aastast ka suursugune gooti stiilis raekoda (muide, Tallinna raekoja sünniaastaks on 1404). Atmosfäär on mõnus. Tunnen end siin oodatuna ja turvaliselt. Pubisid, kus õllesõber saab nautida nii tuntud headuses klassikalisi õllesid kui ka uusi käsitööõllesid, jagub hulgi. Nagu ka kauplusi, kus õllede valik võtab silme eest kirjuks. Päris värskendav on näha õlut pakendatuna 1,5- või isegi 3-liitristesse klaaspudelitesse, mille kuju meile pigem šampanja silme ette toob. Kuid eks õlu olegi belglaste šampanja.

Peale linnas ringi vaatamise näevad minu reisiplaanid ette aga Cantilloni pruulikoja külastamist. Cantilloni puhul on tegemist kohaga, kus hoitakse traditsioone au sees igas mõttes. Nimelt on see üks vähestest pruulikodadest, kus viimase saja aasta jooksul kuigi palju muudatusi pole ette võetud. Uksest sisse astudes tunnen seda kohe – ajalugu immitseb Cantillonis tõesti tuntavalt igast seinapraost.

Mind võtab vastu Jean-Pierre van Roy, kes esindab juba neljandat põlve pruulijaid selles kojas. Ta teatab kohe alguses lõbusalt, et tegelikult pruulitakse muljetavaldava ajalooga kojas kõigest ühte õlut – lambic’ut. Seda kasutatakse alusmaterjalina kõikides teistes õlledes.

Lambic on midagi Belgiale ainuomast. Selle valmistamise protseduur on sarnaselt pruulikojale justkui väärikalt aega tardunud. Tegemist on õllega, mida valmistatakse niinimetatud spontaanse kääritamise meetodil. Valmistamise käigus pärmi ei lisata, vaid kasutatakse ära peamiselt pruulikoja sees aegade jooksul välja kujunenud mikrofloorat. Seetõttu võib ruumide seintel märgata tolmu ja ämblikuvõrke ning keegi ei tekita probleemi, kui õllemeistri kannul sörgib tema koer. Ka saab lambic’ut pruulida ainult siis, kui välistemperatuur on alla 10 °C. Põhikäärimine toimub rõhuvabalt, süsihappegaas tekib naturaalse käärimise käigus, kui õlu on juba pudelis. Lambic’ut saabki toota ainult sellele spetsialiseerunud õlletehases, sest erinevate bakterite ja metsikute pärmitüvede rohkus nakataks paratamatult ka kõik teised toodetavad õlled, muutes need hapuks ning ülekäärinuks. Üldises puhtusevajaduses ei suudaks tavapärane õlletehas hoida jällegi lambic’u tootmiseks vajalikku püsivat mikrobioloogilist kooslust.

Lambic’u retsept loodi 16. sajandil ja see töötab Jean-Pierre’i sõnul sama edukalt ka tänapäeval. Olen kindel, et tema sõnu kinnitaksid kõik, kes Cantilloni pruulikoja toodangut proovinud on.

Üks viise, kuidas lambicu’st erinevad maitsenüansid välja võlutakse, on puuviljade ja hooajaliste marjade või mahla lisamine. Selle meetodi armastatuim tulemus on loomulikult kirsiõlu Kriek – naturaalne ja värske, kergelt hapukas. Üks võimalus Krieki toota on ka ale-õlle baasil ja see tundus mulle ainuvõimalik, kui valmistasin ette retsepti A. Le Coqi Krieki jaoks, sest nagu eelpool kirjutasin, saab lambic’ut toota vaid Brüsseli külje all sellele spetsialiseerunud pruulikodades. Ale’i ehk pinnakääritusega õlle tootmine õnneks geograafilisi piiranguid ei sea.

Tagasiteel Tallinnasse mõtlen traditsioonidele ja sellele, kuidas mõnikord on töökindlate asjade ning meetodite elushoidmine vähemasti sama oluline kui innovatiivsus. Seda põhimõtet olen püüdnud silmas pidada ka A. Le Coqi Krieki puhul. Luua midagi uut, mis on samas klassikaliselt hea.

AMERICAN BLONDE ALE

Maitsest:
Tsitruselise alatooniga ja kerge hägususega kahvatublond ale-tüüpi õlu

Kasutatud humalad:
Tetnang, Tradition, Styrian Golding

Serveerimine:
temperatuuril
7–10 °C

BLONDI SÜNNILUGU

American Blonde Ale on suhteliselt noor õlletüüp, mis sai alguse 1990ndate alguse USAs, kui käsitööõlle kultuur jõudsalt pead tõstis. Tavaõllega harjunud masside meelitamine eriõllede juurde polnud aga lihtne ning just tee sillutamiseks kasutati American Blonde Ale’i. See oli kergesti joodav ja mõnusalt linnaselise maitsega.

A. Le Coqi Blond on pruulitud Tetnangi, Traditioni ja Sytrian Goldingi humalatega. Seda iseloomustavad tsitruseline alatoon ning kerge hägusus. Hea, aga siiski ka eriline vaheldus tugevalt humalastele õlledele.

Kõigi võimaluste maal täiuslikku Blondi jahtimas.

Nihelen end lennukiistmel mugavamat istuma ja sulen silmad. Klappidest tuleb meeleolu loomiseks Pixies’i viimane album. Olen teel Ameerikasse. Kõigi võimaluste riiki. Täpsemalt selle epitsentrisse, kirevasse “mitteametlikku pealinna” New Yorki.

Ameerika on minu silmis alati olnud ideeline kujund. Sümbol töökusest, teotahtest ja suurtest unistustest. New York linnana on unistuste realiseerimiseks ideaalilähedane keskkond. Suur katel eri kultuuridest, rahvustest ja ideedest, mis podiseb ööpäevaringselt.

Olen ootusärev ja samas rahulolev – elan oma unistust. Minu kireks on õllepruulimise kunsti nüansid ja New Yorki lähen sooviga teha lähemalt tutvust sealse õllekultuuri ja õllede pruulimise olemusega.

Kohale jõudes on kerge lasta suurlinna kiirel voolul end kuhu tahes kanda. Aga sean sammud esmalt Singlecut Brewerysse, mis asub Queensi linnaosas. Seal võtavad mind vastu kaks muhedat habemikku - õllemeistrid Will Arnaiz ja Joseph E. (Joe) Rinaldo. Nende pruulikoja toodangu proovimise kõrvale rullivad mehed mulle lahti Ameerika craft-õlle ajaloo.

USA-s ja eriti New Yorgis võib kultuurilises kirevuses unustada, et ka sellel linnal ja riigil on oma unikaalne õlleajalugu. Õlle pruulimine on juurdunud sügavale Ameerika kultuuri. Näiteks kasvõi see, et juba presidendid Thomas Jefferson ja George Washington pruulisid ise õlut.

Toetudes Euroopa traditsiooniliste õllede eeskujule on USA-s toime pandud heas mõttes tõeline käsitööõllede plahvatus. 1960ndatel, keeluaja järgselt oli olukord kehv. Riigis oli vähem kui 200 pruulikoda. Ajad olid keerulised ja craft-õlle tegijail oli raske pinnal püsida. Tänapäeval aga on USA-s üle 4000 pruulikoja. Uus pruulikoda avatakse keskmiselt iga 16 tunni tagant.

Vaatan Willile ja Josephile üllatunult otsa. “Iga 16 tunni tagant?” Isegi USA rahvaarvu juures paneb kukalt kratsima, kas kõik need pruulikojad end ära majandavad. Kuid üks asi sai mulle New Yorgi reisi kestel selgeks. USA on suur ja kirev, kuid inimesed on lahked ja igaüks leiab oma väikese nurgakese. Paljud pruulikojad töötavad kohaliku kogukonna kogunemiskohana. Pruulitakse väikestes kogustes, kohalikule klientuurile. Koja juures on baar, kus pruulitud toodangut müüakse.

Õllemeistrid on rahul, sest neil on lojaalne püsiklientuur. Ning kliendid on rahul, et saavad tarbida naabruskonnas oma kohalikku toodangut. Vähem oluline ei ole ka võimalus sealjuures pruulijate enestega klaasi kõrvale veidi juttu puhuda. Sarnaselt Euroopale on ka Ameerikas järjest olulisemad märksõnad “kohalik tooraine”.

Ajaloo mõttes on American Blonde alles nooruke õlu – sünniajaks varased 1990ndad. Kuid oma kerge maitse ja heleda värviga on ta justkui sireen, mis kutsub käsitööõlledega alles tutvust tegevaid inimesi sellesse paeluvasse maailma. Linnaseline ja mahe, kauni kuldse värvusega, mõneti vastandudes Ameerikale endale tema kirevuses. Ei ole imestada, et ta on kiirelt saavutanud moodsa klassiku staatuse.

Eestis panin aga oma teadmised ja oskused väikese vimkaga American Blonde Ale tüüpi õllesse, mis sai nimeks A. Le Coq Blond.

LAURI LIPPING

A. Le Coqi õllemeister

Ärge laske Lauri nooruslikust ilmest ennast petta. Seal taga peidab end aastatepikkune kogemustepagas ja doktorikraad keemias. Laurit võib kutsuda isegi õlleteadlaseks! Õlletehas on tema jaoks kõrgtehnoloogiline labor, kus Lauri mikroskoobi eest ei jää varju ükski maitsenüanss.

“See on ikka nii, et laboris valges kitlis teadust teha on üks asi. Aga kui sa lähed nii-öelda välitöödele, juurte juurde, siis see paneb õlle sisse päris hinge.”

Lauri käsitööõlle ja suurtootjate vastandumisest: “Ma ei saa aru, miks need kaks ei saaks sõbralikult koos eksisteerida. Mida inimesed tihti ei tea, et suurte tootmismahtude juures on väga riskantne väikeseid partiisid eriõllesid toota. Selleks peaks hakkama ka kallist lisatehnikat soetama. Ma olen väga tänulik meie tublidele mikropruulikodadele, et nad on inimesi juhatanud erilisemate maitsete juurde. Nii saame ka meie julgemalt oma eriõlledega turule tulla. Ma usun, et õllesõbral on sellest ainult rõõmu, kui valik suureneb.”

“Tugeva humalaga harjumine võtab aega. Aga kui kord maitse suus, siis… Ega korra Lamborghini roolis istunult ka ju KIA-sse tagasi enam väga ei taha."

Kui hea õllekultuuri tundja oled?

Meie uute eriõllede juured ulatuvad kolme maailma pealinna. Mis need on?

Jätkamiseks sisesta nimi!

Reeglid

DIPLOM

A. Le Coqi õllemeister Lauri Lipping kinnitab isiklikult, et

Eeter-Peeter Peep

on oma teadmistega tõeline õllekultuuri minister


  • 1
  • 2
  • 3

Kust leiab Lauri IPA-le inspi?

Vali kaardil õige linn ja klikka mummul.